09 märts Nüüd olen ma EMA
Paar kuud tagasi nägi ilmavalgust meie armas silmatera, imeilus poiss nimega Patrik. Emaks saamise tunnet on väga raske sõnadesse panna – see on lihtsalt imeline ja uskumatu ning kõik ülivõrdes sõnad korraga. Selle vähese ajaga, mis olen selles rollis olnud mõistan, et kõik emad väärivad suurt tunnustust. Mitmel õhtul olen voodisse pikali visanud tundega nagu oleksin just maratoni lõpetanud, teadmisega, et öine toitmismaraton ootab mind veel ees. Ja siis saabub hommik ning kullatükk naeratab maailma kõige armsamalt ja „jutustab“ pikalt ning ilmekalt oma unenägudest – siis ei meenugi enam kussutamisest rammestunud keha ja fakt, et jutustasime pikalt ka öösel kell neli, sest pisike lihtsalt ei soovinud uinuda.
Üksteise tundmaõppimine võtab aega, kuid nüüdseks tunnen, et saan tema soovidest iga päevaga üha rohkem ja rohkem aru. Loomulikult ei saa ma kiidelda ideaalse päevakavaga, kuid üks mis kindel on söök – ja seda peab Patrik saama enamvähem iga kahe tunni tagant, öösel veidi harvem. Ärkvel olles meeldib Patrikule tegelustekil uudistada, vannis sulistada ja emme-issiga koos juttu rääkida, laulda, harjutusi teha ning ringi jalutada. Seda viimast tegevust jääb päev-päevalt üha vähemaks, sest emmel (ja issil ka :)) hakkavad jõuvarud otsa lõppema ja tegelikult on see ju hea, siis jääb rohkem aega mängimiseks ning harjutuste tegemiseks.
Oma professionaalse füsioterapeudi pilgu läbi võin öelda, et Patrik on väga tubli – jälgib mänguasja, toob käsi keskjoonele, jutustab ja naeratab – teeb kõike mida üks kahekuune laps tegema peaks. Kuid meil on ette tulnud ka murekohti millega enamus lapsevanemaid on pidanud rinda pistma. Nimelt ei ole Patrik väga meelsasti nõus kõhuli olema. Teades, et kõik edasised olulised oskused saavad alguse kõhuli asendist, siis ei jäta ma jonni ja üritan saada Patriku kõhuli olemist nautima. Praeguseks võin teile öelda, et harjutused on juba lühikese ajaga vilja kandnud ning kindlasti räägin teile järgnevates postitustes pikemalt meie võitlusest kõhuli olemisega.
Gaasivalud on meid samuti juba mõnda aega kimbutanud, ka siin on abiks tulnud minu teadmised lapse arengust ja beebimassaažist. Kõhumassaaž on imeline, eriti on meil sellest abi olnud varajastel hommikutundidel. Kasuks on tulnud ka teadmine, et lapsed ei oska oma kehatüve esimestel elukuudel tahtlikul painutada. Patrikuga trenni tehes olen keskendunud harjutustele, mis aitavad tema kõhulihaseid tugevdada selleks, et tal oleks võimalik gaasid kergemini välja pressida. Ka sellele teemale keskendun järgnevates postitustes.
Inforohkes beebimaailmas on uskumatult keeruline orienteeruda, nüüd olen seda ka omal nahal tunda saanud. Millist vankrit osta, milline madrats on beebile kõige parem, mida teha beebiakne korral, kui tihti beebi sööma peab, mida tohib imetav ema süüa – need on vaid vähesed küsimused mis lapsevanemate peas keerlevad. Teades, et esmane info ammutatakse tavaliselt internetis, siis tuli mul mõte jagada teiega ka enda kogemusi. Loomulikult keskendun beebiblogis põhjalikult ka oma eriala, beebi füsioteraapiaga, seonduvatele teemadele.
Hoidke meie tegemistel silma peal :)!