Palun ära kõnni minuga!

Palun ära kõnni minuga!

Kas teile ei tundu, et tänapäeval on kõigil kuhugi kiire? Ei võeta aega, et nautida elu nüüd ja praegu? Kiire elutempo kantakse tihtipeale üle ka lastele. Usun, et iga lapsevanem on oma lähedaste-tuttavate käest kas või korra kuulnud küsimust : „Kas sinu laps juba kõnnib?“ ja aeg-ajalt järgneb sellele ka ülistav lause, et “kui minu laps sama vana oli, siis ta juba kõndis ise“. Ilmselgelt tekitab selline avaldus lapsevanemas ebakindlust ja seejärel püütakse „probleemi“ kiiremas korras lahendama hakata. Kuid ühe mõõdupuuga ei saa mõõta kõikide maailma laste arengut. Vahest on asjad aga hoopis teisiti. Lapsevanemat ei huvita teiste arvamus, küll aga tundub talle, et tema ongi see, kes peab lapsele siin elus kõike, kaasaarvatud kõndimist, õpetama. Ja mida varem, seda parem!

Kuid kas laste „tipa-tapatamine“ on tõesti vajalik ning kas see aitab lapsel kiiremini ja paremini kõndima õppida? Vastus on – kindlasti mitte! Järgnevas loos toon välja põhjused, miks seda mitte teha.

Turvalisus

Kui me kõnnitame lapsi, siis on nad vähem teadlikud oma ümbrusest ja tegevusest – nad ei keskendu kõndimiseks vajalike oskuste treenimisele. Laste kõnnitamine annab lapsele vale arusaama oma oskustest ja tasakaalu säilitamise võimest. Ja see võib olla tõeliselt ohtlik! Lastel, kellel on lubatud iseseisvalt ja omas tempos harjutada sellist suurt oskust nagu seda on kõndimine, tekib taju ning arusaam, kuidas seda teha turvaliselt. Läbi korduva katsetamise tekib lastel oskus planeerida oma liigutusi, säilitada tasakaalu ja seeläbi tunnetab laps enda piire ning esineb ka vähem kukkumisi.

Iseseisvus versus sõltuvus

Kui alustad lapsega „tipa-tapatamist“, siis ilmselt ta soovib seda sinuga üha uuesti ja uuesti teha. Lastele meeldib tegevusi korrata. Märkamatult võib ka sinu igapäeva põhitegevuseks saada oma lapse kõnnitamine, sest kuidas sa seda lapsele keelad, eks? Tegelikult saad ju aru, et tekitasid lapsele harjumuse endaga kõndida. Kui me laseme lapsel aga iseseisvalt, omas tempos kõndimist harjutada, siis suurendab see lapse enesekindlust. Kõndimise selgeks saades saab ta lõpuks mõelda: „MA sain sellega hakkama!“, mitte „Nüüd ma oskan lõpuks ilma vanemate abita kõndida!“. On ju suur vahe?

Vale kõnnimuster

Tihtipeale ei pane me tähele, et last kätest kõnnitades sikutame teda ülesse poole. See tähendab seda, et laps teeb samme varvastel. Kuidas sa ise kõnnid? Ikka kand ja varvas. Sagedane lapse kõnnitamine võib põhjustada kõnnimustri häirumist, mis võib tulevikus kaasa tuua terviseprobleeme.

Emme-issi seljavalud

On ütlematagi selge, et last kätest hoides peame me ettepoole kummardama. Eelnevalt kirjeldasin, et „tipa-tapatamisest“ võib väga kiiresti kujuneda välja harjumus. Kui vähemalt veerand oma päevast kummargil veeta, siis on seljavalud kerged tekkima!

Nipid iseseisva kõnni harjutamiseks

• Kõik algab külgsammudest! Lase lapsel mööda tuge paremale ja vasakule liikuda. Nii saab laps selgeks keharaskuse siirdamise ühelt jalalt teisele, treenib tasakaalu ning lihaste tugevnemisel areneb puusavöötme ning kehatüve stabiilsus.

• Treenime tasakaalu! Tasakaalu treenimiseks paku toe ääres seisvale lapsele selja tagant haaramiseks mänguasju. Nii peab laps mänguasja haaramiseks ühe käe toest lahti laskma ning kehatüve pöörama. Mõlemad on tegevused milleks läheb vaja head tasakaalutunnetust. Korda harjutust mõlema kehapoolega, et laps haaraks nii parema kui ka vasaku käega.

• Harjutame otsesamme toega! Leia lapsele stabiilne ja ohutu tugi, mida mööda tuba lohistada või veeretada. Toeks võid kasutada hästi libisevat tumbat, sobiva kõrgusega pappkasti, mähkmepakki või ratastel mänguasjakasti (vaata, et rattad liiga kiirelt ei veereks ja et tugi oleks lapse jaoks ohutu).

• Rohkem harjutusi iseseisva kõnni harjutamiseks ja tasakaalu treenimiseks leiad meie e-Raamatust „Sinu aktiivne beebi – arendavad harjutused sünnist esimese sammuni“. Tellimisinfo leiad siit: http://www.activebaby.ee/e-raamat/.

Kui laseme lapsel iseseisvalt harjutada kõndimisoskuse omandamist, siis on laps enesekindlam! Lapsel areneb oskus õppida ning seeläbi ka tulevikus saada paremini hakkama ebaõnnestumistega. Laps teab oma võimete piire ning sellest tulenevalt esineb ka vähem kukkumisi.

Maarja Säde